Kolmas seadus on Inimene kui tervik ja individuaane lähenemine.
Homöopaatia ravib inimest tervikuna, arvesse võttes patsiendi füüsilist, mentaalset ja emotsionaalset seisundit. Homöopaatia on individuaalne ravisüsteem st. konkreetsest inimesest lähtuv. Homöopaatia on tervet inimest hõlmav ravisüsteem, mille lähtekohaks on iga inimese unikaalsus. Arvestatakse inimese vanust, harjumusi ja hobisid , töö iseloomu (istuv või füüsiline), psühholoogilist tausta ja keskkonda, kus inimene töötab ja elab, suhteid pereringis ja väljaspool kodu. Need faktorid on olulised kuna inimene reageerib ja teda mõjutab ümbritsev keskkond. Inimese meel ja keha on üksteisega seotud ja mõjutavad üksteist otseselt. Seega kuna konkreetne inimene tervikuna on ravimi leidmisel kõige olulisem on see põhjus miks sama haiguse puhul määratakse erinevatele inimestele erinev ravim.
Homöopaatias kasutatakse ravi määramisel kolme dimensiooni sümptom - inimene - ravim:
- Füüsilised sümptomid - maks, neer, luu, nahk
- Inimese mentaalne (deliirium, pettekujutused, tardumus jne) ja emotsionaalne ( ükskõiksus, kurbus, foobiad,ärevus jne) seisund, tema välimus (juukse ja silmavärv, kehakuju), temperament, harjumused jne
- Ravimi määramine vastavalt Sarnasuse seadusele
Homöopaat uurib mitte millist haigust inimene põeb vaid milline inimene põeb haigust.
Ameerika arst Dr James Tyler Kent avastas, et teatud inimeste tüübid oma temperamendi ja harjumustega kalduvad põdema kindlaid haiguseid ja kui määrata inimesele tema tüübile sobiv ravim reageerib ta positiivselt enamuse haiguste korral.
Homöopaatia nõuab, et inimene ei oleks ravi ajal passiivne rohuvõtja vaid aitaks aktiivselt kaasa ja oleks huvitatud oma tervise edendamisest. Ta peab parandama oma elukvaliteeti hoidudes liialdustest teravate ja rasvaste toitudega ning alkoholiga, piisavalt puhkama, hoiduma kohtadest, mis tekitavad stressi, jalutama looduses jne. Ehk kaasa aitama immunsuse ja elujõu taastumisele. Stressi kontrollimine ja tahtejõud on tähtsad faktorid tervise taastamisel.