Sarnasuse seadus ehk The Similimum on homöopaatia fundamentaalne alustugi. Tõlkes, sarnane ravib sarnast ehk similia similibus curentur.
Homöopaatias töötavad ained, mis on võimelised tekitama sarnaseid haigussümptomeid, mis haigel juba avalduvad ehk teisisõnu, kutsuvad haigel esile kunstliku haiguse, mis on sarnane tema oma haigusega. Valides sobivat ravimit, arvestadesSarnasuse seadust, tuleb ravimi sümptomite pilt panna kattuma haiguse sümptomite kogupildiga.
Klassikalise homöopaatia reeglite kohaselt määratakse üks ravim korraga, mis vastab Sarnasuse seadusele. Homöopaatilised ravimid põhjustavad kunstliku haiguse, mis on tugevam kui patsiendi oma naturaalne haigus. Homöopaatilise ravimiga mõjutatakse inimese immuunsüsteemi ehk ravim töötab koos naturaalse kaitse süsteemiga.
Taani arst Dr George Sthal ütles 17 saj. alguses, et ravides haigust allasuruvate ravimitega on tulemus vastupidine sellele, mida me ootame ehk tervenemist. Vastupidiselt oodatule liigub haigus sügavamale keha rakkudesse mõneks ajaks varju.
Haiguseid saab välja ravida ravimitega, mis soodustavad sümptomite avaldumist ehk stimuleerivad paranemise protsessi.
Esimene homöopaatiline ravim Cinchona officinalis (kiinapuu koor) leidis tõestust Samuel Hahnemanni poolt 1792 aastal. Ta pani tähele, et kohalikud Lõuna-Ameerikas kasutasid Cinchona puukoort edukalt malaaria ravimisel. Ta tegi enda peal eksperimendi, võttes paari päeva jooksul sisse nimetatud ainet suures koguses. Ta suutis tõestada, et Cinchona tekitab maraariale sarnaseid sümptomeid nagu külmad jalad ja käed, unisus, südame puperdamine, kiire pulss ja keha värin, janu ja põskede punetus. Seega Cinchona ravib malaariat, sest ta tekitab malaariale sarnaseid sümptomeid.
Kõik looduses esinevad ained (taimsed, loomsed mineraalsed, bioloogilised), mis on võimelised inimesele tekitama kunstlikke haigussümptomeid on potentsiaalsed homöopaatilised ravimid.